Liha ja kala läheb järjest kallimaks. Kas eestlased on valmis liha oma risotos või salatis näiteks kilkide vastu vahetama?

Mitu kuud rääkisin toimetuses, et hästi, ma võin putukasöömise eksperimendi käigus küll teiste elamused kirja panna, aga ise pigem suren, kui söön putukaid. Siin ma nüüd siis olen. Istume tütre ja ühe katsejäneseks värvatud hõimlasega restorani Mimosa aias, naaberkruntidelt levib mõnusat lihagrillimise lõhna. Järgmise tunni jooksul paneb peakokk Juhan Heinsalu minu palvel meie taluvuspiirid proovile aga hoopis kuivatatud kilkidest süüa tehes.

Margaret (15) on esimene julge katsetaja. Ehkki alul läheb ta kilgiämbrisse vaadates täiesti endast välja, suudab fotograaf Andres Putting ta ühel hetkel ikkagi kilki proovima veenda, et mõni hea foto saada.

Uskumatu, aga ta proovibki, ja veel ilma igasugu lisanditeta! „See ei ole kõige halvem asi maailmas, mida ma söönud olen,“ kommenteerib Margaret mõtlikult. „Meenutab mulle millegi maitset, aga ma ei tea, mille.“

Sigrid, kes muidu ei söö pooli asjugi (alates oliiviõlist ja lõpetades krevettidega), suhtub kilkidesse stoilise rahuga. Aasias reisinuna on ta viisakusest söönud nii putukaid kui ka lehma magu.

Mina olen tänase lõunaseltskonna kõige nõrgem lüli. Nagu hommikune kaste, vajub mulle täie raskusega kaela arusaam, et mul pole putukate söömisest pääsu.

Tosin aastat tagasi proovisin esimest korda värsket austrit. Siis oli sama hirmus – neelasin selle limuse igaks juhuks ruttu alla, närida ei julgenud. Nüüd aga naudin austrisöömist.

Selgub, et ka putukasöömisega on võimalik ära harjuda. Järgmised ampsud lähevad juba allaandmismeeleolus ning lõpuks kraabime taldrikudki puhtaks – lastetuba näeb seda ette.

Teine käik. Kilgirisoto

See toit näeb eemalt isegi kaunis välja. Mõnusa kollaka riisimassi peale on koka käsi sättinud kaunistuseks värvilisi kannikesi... ja surnud kilke, mis paistavad nagu toakärbsed.

Võtan esimese ampsu. Kui eemaletõukavast välimusest mööda vaadata, on kilgid sellele roale just õige lisand – annavad mõnusa krõmpsu. Sidruni-oliiviõli on täpiks i peal, nii et korraks lausa mõmisen heameelest. Ka Margaret ja Sigrid leiavad, et risoto on suurepärane. Pakume fotograafile ka, aga ta keeldub viisakalt, vabandades end välja valutava kurguga. Jajah.

Kolmas käik. Frittata ehk kilgiomlett

See tundub juba lausa käkitegu, sest putukaid eriti näha ei ole, peamiselt on toidus kasutatud kilgijahu. Tuleb aga välja, et see roog on kõige kehvem. Kilgid on munamassis ligunedes pehmeks läinud. Sigrid märgib, et omlett lõhnab putukate järele, ja see ei ole kompliment.

Kokk Juhan Heinsalu tõdeb, et muna toob putukate maitse tõepoolest eriliselt esile. „Kilgid on okei, aga muna mulle ei meeldi,“ teatab Margaret üllatuslikult.

Ja siis juhtub see, mida kõige rohkem olen kartnud. Kui omlett juba ammu söödud, nokin veel pikalt putukate jalgu, tiibu ja suiseid hammaste vahelt välja. Krõbedana läksid need koos muu toiduga kenasti katki, aga omletis on kilkide tekstuur ebameeldivaks muutunud ja peenemad kehaosad hammaste vahele kittinud.

Kas me vabatahtlikult telliksime restoranis putukarooga?

„Salatit telliks, aga muud pigem mitte,“ arvab Sigrid.

„Oleneb, millist. Kui see on kilk või rohutirts, siis jah, aga kui see on kärbes või ämblik, siis ei,“ teatab kärbse- ja ämblikufoob Margaret. Märkan, et tal on kilgijalake omletist huule külge jäänud.

Mimosa peakokk Juhan Heinsalu ütleb, et mujal Euroopas on putukatoit juba levima hakanud, aga eestlased on konservatiivsemad, siin on veel vara putukaid menüüsse panna. Kui, siis ehk vaid mõneks ekstravagantsemaks eriõhtusöögiks.

Kilgiomlett keerab mul veel pikalt kõhus. Teel koju hüppan poest läbi ja võtan õhtul grillimiseks kana. Kuniks veel saab.