"Teine asi, mida tahtsin kommenteerida, on kilgisnäkid. Kui nägin neid kodulehel, siis olin üllatunud, aga pikemalt ei vaadanudki, kuna oli selge, et minu jaoks sellised asjad ei ole. Kilke sellisel kujul süüa on minu jaoks sama õudne kui sushit, igasugu "mereande" ja mida kõike elusat ja liikuvat üldiselt Aasias süüakse. Kui te aga panite ükskord pakiga kaasa ühe sellise kingituseks, olin kimbatuses: mida sellega teha? Kas viskan ära, panen koridori postkasti peale -- keegi vast tahab proovida, pakun sõbrale või viin näiteks töö juurde ja panen köögi lauale, ehk keegi julge ikka leidub? Paar päeva mõlgutasin mõtteid ja jõudsin nii kaugele, et prooviks õige: kui hull ta ikka olla saab. Läksin kraanikausi lähedale ja võtsin teelusikatäie, ilma vaatamata, mis seal täpsemalt peal on. See on umbes sama, nagu see olukord, kui kõrgusekartja inimene peab hõreda metallsõrestikuga tornist alla tulema, aga alla (kuristikku!) ei tohi vaadata, ainult kõrvale. Maitsesin teelusikatäie. Sulgesin paki ja mõtlesin, et polnudki nii jube. Maitses kaudselt nagu india läätsede ja nuudlite baasil tehtud krõpsud. Mõne päeva pärast proovisin taas ja ei olnud ka siis midagi hullu. Psühholoogiline barjäär sai ületatud. Niimoodi hakkasingi neid sööma, 1-2 teelusikatäit korraga, näiteks nälja peletuseks enne sööki, kui söögi tegemine aega võtab. Kuna praktiseerin nö. laiskustaimetoitlust, nagu ma seda nimetan, kus ma söön liha keskmisest vähem, kuna ei viitsi sellega mässata, siis taoline valgu ja muude kasulike ainete saamine selliste kilgisnäkkide kaudu on hea võimalus! Kahjuks peeti, banaani ja mõnda muud kasulikku asja ei suuda ma maitse tõttu süüa, aga kilkidega, mida sai esmakordselt proovitud, seda muret õnneks ei tekkinud :)

Mõni kuu tagasi juhtus nii, et olin hommikul söönud ühe kilgibatooni teega ja paar teelusikatäit röstitud kilke. Päevaplaan muutus ootamatult ja lõunasöögita pidin kodust välja minema. Koju tagasi jõudsin alles õhtul. Päeva peale aga kõht ei läinudki väga tühjaks, nagu oleks tavaliselt läinud. Sest energiat sai sellest vähesestki omajagu!

Kilke pakkusin pimetestina ka ühele sõbrale, talle täitsa meeldisid ja ei läinud ka tema näost roheliseks. Kaks muud inimest aga põlastasid ära. Ühe puhul võtsin natuke salaja pihku ja näitasin, mis ma tal köögist leidsin, et tal on putukad. Ta oli muidugi üllatunud ja natuke rohkem üllatunud veel siis, kui ma selle peotäie suhu panin."