Jahuussikesed ja kilgid. Peedid ja artishokid. Jõhvikad ja leedimarjad. Luuderohi ja hundiuba. Pulbrid, batoonid ja eliksiirid. Veganid ja veel kord veganid. Uued maitsed ja harjumused. Kõik see on maailma toidutööstuse tulevik, mille väljaarendamiseks tehakse erakordselt suuri pingutusi. Arendatakse uusi biotehnoloogiaid, roboteid. Makstakse peale farmeritele, tootearendusele, turundusele. Eesmärk on õilis ja püha: tõmmata lõplikult kriips peale inimkonna rasvumisele ja looduse mürgitavale kurnamisele.

Kõige selle trendika ja uue valguses peavad oma tootmist ja eksporti ümber kujundama ka Eesti toidutootjad. Täna on see vaid pisikeste startuppide pärusmaa. Homme aga kindel kullaauk. 

On selge, et kui Eesti ettevõte hakkab mõtlema käibe kasvust, mõtleb ta ka ekspordi peale. Kuid kohe tuleb vastu esimene püstsein, millest enamus üle ronida ei jaksagi. Traditsiooniliste „piim-liha-leib-magus" turul on igas riigis ees ootamas nii tugevad ja täissöönud brändid, et nendega rinda pista on kas väga raske või suisa mõttetu. Eriti kui ei suuda hinnaga üllatada. 

Aletnatiiviks on tungida nishidesse, kus on veel vähe konkurentsi. Konkurentsi on vähe aga seetõttu, et ka kliente, teadlikkust ja raha liigub seal esialgu vaid näpuotsaga. Kuid kui olla esimeste seas, siis on lootust võita turgu ja kasvatada mahte vaikselt aasta aasta järel. Täpselt nii on otsustanud teha ka Marge Kõllamägi.  Koos bioloogist õega pandi juba paar aastat tagasi Tartu äärelinnas katsetuseks püsti väike kilgikasvatus. Tänane tootmine toimub siiski allhankijate abiga. 

Ennast uhkelt neljanda põlve ettevõtjaks nimetav Marge ostab sisse kilgijahu ja valmistab neist Green Bitekaubamärgi all supertoite. Kilgibatoone ja kilgileivakesi. Nende jaoks, keda putukatoit peaks eemale ehmatama, saab valgurikast toitu osta ka klassikalisemas pakendis. Ilma kilgi piltideta.

Teadaolevalt on Green Bite esimene putukaid inimtoiduna valmistav ettevõte Eestis. Kilgid muutusid Euroopa Liidu seadusandluses lubatud inimtoiduks alles poole aasta eest, mistõttu on kogu pakkumine alles lapsekingades. Pea kõik konkurendid on Marge tüüpi startupperid. 

Oma batoone ja leivakesi müüb Green Bite julgemates Eesti kauplusekettides ning ka Amazonis. Umbes pool toodangust läheb müügiks üle maailma, teine pool aga Eestis. „Ainult Eestit silmas pidades poleks see tasuv, siin on väga väike turg," nendib Marge. Lisaks on Amazonis müües üheks eeliseks ka see, et eri riikidest pärit kliendid jätavad tagasidet, mis on väärtuslikud nii tootearenduse, hinna kui muude aspektide tõttu.

Aasta lõpuks loodab Marge, et jõuab oma pisiettevõttega 50 000 eurose käibeni.

Pole sugugi paha, kuid täisajaga töötajaid veel endale lisaks ülal pidada ei jaksa. 

Marge Kõllamägi selgitab, et tema jaoks oli ettevõtlusega alustades algusest peale selge, et teha tuleb midagi erilist, rohelist ja kasvava trendiga. Suureks motivaatoriks oli bioloogist õe doktoritöö väikeste eluorganismide teemal. Sealt sündis idee ka ise putukaid kasvatada, röstida ja jahvatada. Pärast esimesi paar aastat tagasi ette võetud katseid selgus siiski, et juba valmis jahu sisse osta on märksa soodsam. Pole ju tegu käsitöötootega. Ja batoonide-leivakeste hinnad ei tohi poes inimesi liigselt shokeerida.

„Mis mind isiklikult putukate söömise juures kõnetas, oli ressursi kokkuhoid. Läbi ja lõhki majandusinimesena oli alguses suur vauefekt, kui sain teada kuivõrd vähe ressurssi, vett, sööta ja maad, kilgid kulutavad," selgitab ta. „Väga kõrge toiteväärtus oli mulle kirsiks tordil." 

Marge sõnul on Eestis temasuguseid putukatoidu fanatte, kes midagi juba toodavad või selleks vähemasti hoogu võtavad, kümmekond. Isegi putukatööstuse liit on meil juba olemas.

Suurimaks väljakutseks on aga putuktoidu propageerimine. Turusegmendi kasvatamine igas mõttes. Seni pole veel ühisturunduseni jõutud, kuid muu koostöö juba vaikselt käib. Näiteks kilgijahu ostab Green Bite sisse teiselt väikeettevõttelt Green Smart. Paluks neid Greene mitte segi ajada! 

Euroopa Liidu tulevik on taimses revolutsioonis

Saksamaa ühe juhtiva konsultatsioonifirma Steinbeis konsultant Frank Graage, kelle ampluaaks on just uued toidutehnoloogiad, biotootmine ja ringmajandus, andis sel suvel Eesti toiduettevõtete juhtidele ülevaate Euroopa Liidu ja eeskätt Saksamaa toidutootmise trendide muutumisest viimastel aastatel.

Graage sõnul on Euroopas vastu võetud hulk raamdokumente, mille eesmärgiks on traditsioonilise loomse toidu järk-järguline asendamine tervislikumaga. Taimsed ja putukpõhised proteiinid ja valgud on selle trendi tipus. Koos toidujäätmetest toodetava ja orgaanilise väetisega. 

Graage rääkis sajakonnale Eesti juhile, et kui nad tahavad Euroopasse tulla, tasuks neil järgida just neidsamu põhimõtteid. Võib-olla asuda koostöösse mõne suurema uue suuna ettevõttega. Sest liha tarbimine kukub iga aastaga, taimse proteiini põhiste toodete turg aga kasvab ca 7% aastas.

Üha rohkem toetatakse Euroopa Liidus nendele toidutsüklitele üleminekut, mille valmistamiseks kulub võimalikult vähe välist ressurssi: elektrit, vett, maad. 

Koostöö ei prugi tähendada vaid läätsede, herneste, jm kasvatamist, vaid hõlmab endas ka ümbertöötlemiseks vajaliku tehnoloogia loomist. See uudne tehnoloogia, mis aitab maksimaalselt tõhusalt kätte saada ja ära kasutada 100% taimedest, on kogu maailmas alles lapsevankris. Ning neist ülisuure toiteväärtusega ainetest maitsvate roogade loomine alles beebikingades.

Veganite pealekasv on juba tehnoloogiat revolutsioneerinud. Näiteks on Eindhoveni Tehnikaülikooli teadlased leiutanud nn plasma-tehnoloogia, mis võimaldab põllumeestel toota odavat väetist vaid kolmest komponendist: veest, õhust ja päikesest. 

Frank Graage sõnul on üheks toidusektori innovatsiooniallikaks on saanud suhkrupeet (näiteks Cosun Beet, Holland), mida on varemalt üle ilma kasutaud peamiselt vaid suhku tootmiseks, kuid millest nüüd suudetakse ilma absoluutse raiskamiseta välja imeda kümneid komponete nii farmaatsia-, inimtoidu, loomtoidu kui alkoholitööstusele.

Samasuguse kiirusega on unikaasete toidulisandite maailmas oma võidukäiku tegemas luupin, mida Eestis tuntakse ka hundioa nime all. Paljudes riikides mürgisuse tõttu hävitamisele määratud „umbrohi" on pärast mürgiste ja kibedamaitseliste alkaloidide eemaldamist saanud üliväärtuslikuks proteiinikompenentideks jogurtites ja jäätistes. 

Mida vähem raiskamist, seda odavam tootmine. Mida vähem raiskamist, seda puhtam ja tugevam loodus, rõhutas Frank Graage ambitsioonika Eesti toidusektori koolitusprogrammi „Ekspordivägi" avaseminaril suunda, millest peaks juhinduma kõik edumeelsed toidutootjad ja farmerid. 

Võib-olla peaks ka Eesti riik just sellele suunale veelgi rohkem toetusi jagama?

Võib-olla peaks see oleme meie toidustrateegiate alus järgmiseks 50ks aastaks? 

Nii Frank Graage kui Marge Kõllamägi näevad helgemat tulevikku just teisel pool rohelist väravat naeratavat.

Inspireerivat eeeskuju pole vaja kaugelt otsida. Uus ja kasvav nõudlus jõhvikate ja muude sookeskonnas kasvavate marjade järele sunnib ühe suurmaid piirkondi kogu maailmas oma maid taassoostama. Näiteks teatas Leedu valitsus hiljuti, et laseb taassoostuda 8000ha põllumaaks kuivendatud alal.